Vaatasin praegu oma YouTube’i kanalit ja mõtlesin, et jagan teiega, et miks ma mingisuguses talveunes olen. Võinoh… suveunes. Here it goes…

Tõsiasi on see, et olen loomult laisk. Absoluutselt. Olen seda korduvalt oma livestreamides maininud ja tunnistan seda. Aga teisest küljest on mul viimasel ajal sisuloomega ka tõsine probleem. Mis see probleem on? Ausalt – kopp on ees. Mitte et ma tahaks oma kanali kinni panna, kindlasti mitte. Asi on nimelt selles, et mu kanal arenes üsna kiiresti ja täiesti arusaadavatel põhjustel üsna poliitiliseks. Kui oled minu kanali tellija, siis on see sulle ammu selge. Aga eelmise aasta juhtus minuga midagi, mis siiski üsna otseselt minu kanalit mõjutas.

Ongi Koik

Mulle meeldib seda saadet teha ja ma teen seda veel, aga tegu on iganädalase poliitilise satiiriga, mis tegelikult väsitab minu “poliitilist” närvi. Sellest tulenevalt puudub mul tahtmine oma kanalis veel lisaks poliitikast rääkida. Tõsi – kui mingi teema väga korda läheb, siis ma ei välista seda, aga olgem ausad – siiani pole seda juhtunud. Päris värskendav kogemus oli teha videot taksojuhist, kes kliendi vastu natuke liiga palju huvi tundis. Täiesti apoliitiline ja lihtne teema, mille üle natukene nalja visata. Lõbus oli filmida, lõbus oli montida ja järelkaja oli ka mõnus ja rahulik. Samamoodi oli tore Puhata ja Mängida podcastis lihtsalt videomängudest rääkida. Lõpuks ometi.

Olen täiesti aus. Poliitiline kommentaar minu kanalis ei tundu enam naljakas. Tõsi – mingid ütlused meedias ajavad naerma, aga kontekst ise on lauskurb. Mul oli plaan rääkida teaduse rahastamisest, aga maha istudes ja käsikirja kirjutama hakates hakkas lihtsalt halb. Siiani olen iga oma video produtseerimisel olnud heas tujus ja omaette aeg-ajalt naernud, et “siia sobib selline liialdus” või “siin saab teema ilusasti ja irooniliselt ära raamida”. Enam ei ole seda tunnet, sest olen poliitikast väsinud. Kui alkoaktsiis päevakorda tuli, siis teadsin kohe, et keegi ootab minu kommentaari. Istusin arvuti taga ja otsustasin: “Ma ei taha ja ei viitsi praegu poliitikaga tegeleda.” Ühel hetkel tundsin, et lihtsalt nii palju lolli kõntsa aetakse suust välja, et … NOPE.

Lisaks sellele on mul hetkel käsil üks film ja peale seda ka üks teatriprojekt. Siis? “Ongi Koik”. See tähendab, et hüppan taas pea ees poliitikasse ja loodan, et leian selle kõrvalt midagi mida oma kanalile üles panna. Kui seda ei saa, siis livestreamides teemade üle arutlemine on endiselt minu jaoks sümpaatne tegevus, mida paraku pole graafik siiani lubanud. (Ja kui lubas, siis oli mu toas 30 kraadi sooja. No ei.)

Enne selle artiklikese kirjutamist salvestasin ma video, kus ma rääkisin 26 minutit perekooli teemadest. Kui ma materjali üle vaatasin siis kustutasin selle ära, sest mulle tundus see jube igavana. Mul on mingi veider standard mida ma aeg-ajalt ei ole suuteline saavutama ning siis läheb materjal lihtsalt prügikasti. Tundsin, et siiski võlgnen midagi. Sellepärast ja see kirjutis, mille point ei ole see, et “Oh, mul on nii raske!” vaid ma lihtsalt tahan oma jälgijatele oma mõtteid jagada ja pisut seletada, miks mu sisuloome on sama tagasihoidlik kui terve mõistus meie koalitsioonis. (I still got it!)

Senikaua – olen olemas sotsiaalmeedias, kui on soov minuga kontakti luua. Samamoodi on mul discordi server, kus saab pea igal teemal minu ja minu jälgijatega arutleda. (Minu kommuun on tegelikult väga tore. Kuidagi mõistlikud inimesed on… Tavaliselt.)

tl;dr
Mu kanal ei ole kinni. See ei lähe kinni. Olen poliitikast väsinud. Loomekriis. Saan hakkama. Don’t panic.

P.S.
Mu ema ostis mu merchi.