Zombifilmide puhul on lihtsa inimese kommentaar tavaliselt “Jälle!?” See puudutab Zombisid üldse. Nad on igal pool. Videomängudes on zombid vasakul ja paremal, Televisioonis jookseb The Walking Dead ja kirjandus kaevab ka tihti surnuid üles. See on toonud esile probleemi, et zombid on “eilne asi” ja midagi uut tuleks välja mõelda. Sellest virinast hoolimata, lendab iga natukese aja tagant mõnest kapist järjekordselt mõni zombi välja. Miks? Sest et nad on rõvedad ja psühholoogiliselt vastikud. Seda põhjustab “kõheduse org” (Uncanny valley), mis tähendab seda, et miski näeb välja ja käitub nagu inimene, kuid siiski mitte täielikult. (Link) See seletab, miks zombid tegelikult mitte kunagi fiktsioonist ära ei kuku.

Aga filmi juurde.

Valmistusin vaatama klassikalist zombikat, kuigi treiler jättis väga actionirohke mulje. (Olen õppinud treilereid mitte usaldama) Küll aga jäi mulle treileri puhul mulje, et ehk on see hoopis sõjafilm. Hellitasin lootusi, sest aastal 2011 suutis Jonathan Liebesman meieni tuua filmi Battle: Los angeles, kus toimub tulnukate invasioon, aga tegu on täielikult sõjafilmiga. Maavälised asukad ei võtnud hetkekski ära sellist “Black Hawk Down” tunnet. Nüüd pean ütlema, et sain järjekordse õppetunni teemal: “Ära usalda treilerit, idikas!”

Filmi algus on superjärsk. Oled justkui sõbraga heinamaal ja päike paistab, kui eikusagilt saad sa labidaga näkku ja algab äikesetorm. Täielikult puudub survestatus nagu näiteks Tom Savini filmis Night of the Living Dead, kus vaatajat lohistatakse läbi kõhedate algusstseenide. Film on sisuliselt veidikene korduv ja lõpp on muidugi puhtalt maitse asi. Saan aru, et plaanitud on triloogiat, kuigi minu silmis võiks see franchise vabalt ühele filmile pidama jääda. Tasub mainimist, et filmivõtete ajal kirjutati stsenaariumi viimased 60 lehekülge ümber. Tegelaste puhul tekib huvitav probleem. Protagonistile hakkasin ma kaasa elama, kuid tema perest oli mul täiesti ükskõik. Mitte sellepärast, et nende olulisus oli väike, vaid lihtsalt… Nad olid nii kauged ja võõrad. Teine tegelane, kelle puhul empaatiavõime väikese jõnksu tegi, oli kiilakas sõdurnaine, kellele oli antud kolm rida teksti ja kes oli kolm minutit tõsises actionis ja siis hakkas statistiks. Ülejäänud tegelased olid….lihtsalt seal.

Aga miks seda filmi vaadata? Sellepärast, et näha kui vana on Brad Pitt. Mees on hall. Aga suurem põhjus on minu jaoks see, kuidas on antud linateoses kujutatud zombisid. Kogu zombimajandus toetub tavaliselt kahele variandile. Nad kas on tohutult aeglased nagu George Romero “of the Dead” franchise-is või kiired (runners) nagu näiteks Zack Snyderi filmis Dawn of the Dead. Et lihtinimene aru saaks: Mõnes filmis nad saavad vaevu kõnnitud, teises filmis jooksevad tippkiirusel inimestele järgi. The Walking Dead on leidnud küll ideaalse kesktee, mis on minu silmis siiani parim. Aga World War Z? Ma ütlesin filmi jooksul endamisi tervelt kaks korda: “Täiesti putsis!” Seda seetõttu, et lähenemine on minu silmis originaalne ja äge. Zombihordid põhimõtteliselt voolavad mööda tänavaid. Jooksevad tippkiirusel, trambivad üksteist jalge alla, aga mass ei peatu. Nad on suutelised moodustama endast mäe ja hüppavad täiesti ennastsalgavalt katustelt alla. Minu tagasihoidlik arvamus on, et lõpuks välja on mõeldud midagi uut ja löövat. Muidugi lahtub see ägedus pärast kümmet filmi, mis kõik sama võtet kasutavad.

Kokkuvõtlikult võin öelda, et kui kedagi zombid huvitavad, siis kindlasti vaadata. Kui ootate midagi paremat kui Francis Ford Coppola Godfather, siis hoiduge.

Film: World War Z