Film: Est – Ouest (1999)

Kes on vähegi viitsinud mu blogis olevaid filmisoovitusi lugeda, on kursis minu suure düstoopiaarmastusega. Kindlasti eelistan tühermaad, kus hunt hunti murrab, aga väga sümpaatsed on ka sellised anti-utoopiad mida me näeme Kurt Wimmeri Equilibriumis või Michael Radfordi filmis 1984. 

Miks ma räägin düstoopiatest, kui tegu on poliitilise thrilleriga? Sest, et ma sain seda filmi vaadates justkui valgustuse. Ma olen veetnud aega vaadates filme, kus on mingisugune ulmeline riigikord, mis represseerib kõiki inimesi, kes otsustavad süsteemis natukenegi kahelda. Siis võtan ma ette filmi Est – Ouest ja vahin seda karp lahti ja ütlen iseendale: “Märt, see on ju täielik düstoopia!” Ma pole kunagi mõelnud, et Nõukogude Venemaa oli ideaalne anti-utoopia näide. Iga nurga peal oli keegi, kes jälgis inimeste ustavust kommunismile. Kui sa juhtusid vihahoos karjuma “Persse, kommunism!” võeti sind kinni, lähedastele öeldi, et sinu näol on tegemist riigivastasega ja siis sa kadusid ära. Kui tahan düstoopiat näha, pean Põhja-Koreasse minema.

Aleksei saab aru, et ta ei tulnud paradiisi

Film? Mulle väga meeldis. Prantsusmaal elavad endised vene kodanikud saavad kutse tulla tagasi Nõukogude Venemaale. Kõik on rõõmsad, kuni nad kohale jõudes seina äärde pannakse ja maha lastakse. Sellest saatusest pääseb üks pere. Nimelt on pereisa andekas arst, kellel juhtub olema prantslasest naine ja laps. Mehel on enam-vähem okei, aga naine saab vastu päid ja jalgu, kuna on välismaalane. Film jutustab meile loo, kuidas nad kümme aastat näevad vaeva, et pääseda oma uuelt “kodumaalt”.

Aleksei otsib naisega õnne ja soojasid värve

Film on sünge. Me ei näe roosasid ega erkroosasid toone. Kõik on tumehall, tumesinine või roheline. Suvi? Ei Pigem sügis või talv. Vaatajale tehakse selgeks, et Aleksei tuli oma kalli perega täielikku õudusesse. Kuna kõik nende ümber on nii tohutult halb, muutuvad ka nende omavahelised suhted. Nimelt kolib Aleksei oma armukese juurde, kes elab tema naisest ÜLE koridori. Rõve olukord rõveda olukorra otsas. Mul ei olnud mitte ühekski hetkeks tunnet, et midagi on hästi. Isegi, kui lugu võttis parema pöörde.

Naeratus. Järelikult läheb kohe midagi täiesti persse

Ei ole film igale maitsele. Lugu ei torma, filmi pikkuseks on kaks tundi ja kolmas veerand kipub tiba venima. Kui olete depressioonis, vaadake parem Muumioru lugusid. Kui on hea tuju, siis pärast seda filmi enam mitte. Lõppkokkuvõttes: Film on hea ja soovitan vaadata.