Meie ühiskonnas tegeletakse pseudoprobleemidega. Mingid pagulased ess ja taga. Mingi Varro ja tema kultuurisõda. Siis tahavad homod kooselu vormistada ja siis mingi Jaak Madison… Pseudo. Räägin ühest tõelisest probleemist.
Ligi aasta tagasi nägin ma TREFFi ajal vanalinnas noormeest, kes tegi linnuhääli. Sellega meelitas ta enda juurde inimesi, ning müüs neile Birdy linnuvilesid. “Paned selle niimoodi keele peale ja siis paned suulakke. Ütled tsirr-tsirr ja tulebki. Kui kohe ei tule, pead harjutama. 3 eurot palun!”
Ma läksin tema juurde, ostsin ühe ja pistsin selle tasku, et sellega hiljem kodus tegeleda. Halb mõte. Järgmisel päeval üritasin ligi 6 tundi ühte linnuhäält kätte saada. Täiesti võimatu. Internet on tavaliselt täis igasuguseid õpetus-videosid. Ma saaks nende abil pomme ehitada. Birdy linnuvile puhul on adekvaatsed õpetused pea olematud. Ma olin täiesti endast väljas ja vaatasin oma ostu. See vastik junn lebas mu laual ja irvitas mu üle. Ma ei tea kus see praegu on. Panin ta kuskile ja nutsin ennast magama.
Mõnda aega hiljem ostis mu tolleaegne kursavend ja praegune kolleeg endale samasuguse vile. Ta ütles, et sai mingisuguse vile kätte, aga ka see oli kõik. Arutasime, et äkki on vile membraan liiga lõtv või mida iganes, aga sinna see jäi. Lootusetu.
Täna (20.09.2015) andis mu ema mulle uue linnuvile. Ta ostis selle eile laadalt, mõeldes, et äkki ma tahaks sellist asja. Ma vaatasin oma ema kinki ja vihastasin kohe. Võtsin selle pakist välja, panin omale suulakke ja andsin endast parima. Tegin “tsirr” ja tegin “tsurr”. Siis rahustasin ennast ja proovisin uuesti. Tegin “tsirr” ja “tsurr” siis proovisin “tsik-tsuk” ja “tsu-tsu” seejärel tegin lihtsalt “putsi” ja sülitasin vile põrandale. Ema oli hästi segaduses. Ma rääkisin talle, kuidas see asi lihtsalt ei tööta ja proovisin uuesti. Proovisin erinevaid hääli teha aga asi lõppes sellega, et ma võtsin linnuvile kätte ja lõikasin kääridega pooleks. Putsi mingu. Ema naeris.
Aga siin on nüüd mõttekoht. Ma näen neid linnuviledega nolke pea igal kuradi festivalil. Ma näen seda ka, kuidas hordide viisi lapsi ja mitte-lapsi neid ostavad. Aga VILISTAMAS näen ma ainult neid, kes neid müüvad. Ma olen täiesti kindel, et siin on mingi kuradi jama. Miks ma ei näe lapsi ja noori, kes neid vilesid kasutaks? Kus nad on? Kas mitte kellegi vile ei tööta? See on pisut kahtlane.
Siinkohal käin välja idee:
Kui te näete meest, kes vilistab nagu lind, siis öelge talle, et te ostate ühe vile, juhul kui kui ta teid kohapeal välja suudab õpetada. Vastasel juhul annate te lihtsalt oma raha ära. Võibolla on asi selles, et tegelikult kulub selle õppimisele kuid. Võibolla on asi selles, et müüjal on endal mingi kvaliteetne vile aga müüb mingit sitta. Võibolla on mingi kolmas võimalus. Ma ei tea.
Kaks asja:
1. Miks ainult linnuvilede müüjad vilistada oskavad?
2. Laske ennast kohapeal välja õpetada.
Kui keegi nüüd kommenteerib, et tal on see vile ja oskab ideaalselt vilistada, siis ma tahan tõestust. Ja et sa mulle ja teistele õpetaksid kuidas see sitajunn töötab. Ma võin ka kirjutada, et mul on kõrvitsast maja ja et Ivo Uukkivi on mu ülemteener.
Minul on see vile ja ma oskan 🙂 Mitte ideaalselt, aga enam-vähem. Kulus palju aega ja närve. Näeme, siis õpetan.
Ostsin nõukogude ajal pardivile. Plastmassist junn, tükk plärisevat plekki keskel. Prääksus siis, prääksub praeguseni. Teha pole taga midagi, kui just konverentsidele kaasa ei võta. Järeldusi võib teha mitmesuguseid, näiteks et nõukogude jublakad olid paremad või et eelista monofunktsionaalseid asju.