26. jaanuaril postitas keegi Apollyon Nihilist.fm-i lehel artikli pealkirjaga “Ajateenistusest.” (millegipärast oli pealkirjas punkt!?), mis muutus mingisuguseks mini-sensatsiooniks. Mingi kamp jagas seda Facebookis eesmärgiga “Vaadake kui tubli mees!”, teised aga “Vaadake kui loll mees!”. Mu abikaasa andis mulle lingi ja ma lugesin. Kurb oli natuke.
Kirjutis ise on üliemotsionaalne. Autori teiste tekstide põhjal on näha, et see on tema stiil (nagu ka punkt pealkirjas). Seetõttu on raske kirjutisele mingisugust tagasisidet anda, kuna raske on aru saada, millal autor tõtt räägib ja millal ta oma stiili teksti surub. Näiteks kirjutab ta järgmiselt:
…teenistusse saabudes on nad nagu tüdrukud, nõrgad.
Siinkohal on raske aru saada, kas autor tahab reaalselt minna seda teed, et kõiki tüdrukuid nõrgaks pidada, või mitte. Kuna ta edaspidi räägib ajateenistuse puhul ka naistest, julgen oletada, et stiil sööb natukene artikli tõsidust ära. Nihilist.fm-i üldisem probleem.
Selle asemel, et tegeleda ühe artikli torkimisega, räägin ajateenistusest läbi oma vaatenurga. Eelnevaks teadmiseks lugejale: ma teenisin aega Vahipataljonis, kus ma raiskasin oma elust kaheksa kuud. Just. Raiskasin. Ütlen seda seetõttu, et väljaõppe pikkus on liialt venitatud. Kogu sõjaväes õpitu saaks kas või viie kuuga selgeks teha.
Ajateenistuses kohtud sa inimestega, kellega sa tavaliselt ei kohtu. Minu toas elas põhikooliharidusega kutt, kelle elukutseks oli rebasefarmis rebaste tapmine ja kes minuga kakelda tahtis, kuna talle meeldis asju isikliku solvanguna võtta. Minu kõrvalvoodis magas uneprobleemidega kristlane ning hiljem jagasin tuba kutiga, kelle eluunistus oli missioonile minna, hoolimata sellest, et tema põlved talle pidevalt meditsiinilisi probleeme tekitasid. Minu jaoülem Viilik ütles, et sõjavägi on nagu tordilõik, kus enamus kihte on sitt. See on tõsi.
Nimetada argadeks neid mehi, kes ajateenistusse minna ei taha, on täielik debiilsus. Mingil põhjusel võtab Apollyon selle nii kokku, aga kui on juttu sõpradest, kellel on jalg kõver, siis on asi arusaadav. Millest selline topeltstandard? Kui ma ei taha minna ja olen seepärast argpüks, siis see, kes ei saa minna, peaks ju NÕRK või VÄÄRAKAS olema. Üleüldse on nõme lugeda, kuidas mingi mehe raske elu on põhjustanud tema kirjutistes mingisuguse viha “ära hellitatud” inimeste vastu. Ma saan aru, et su elu on raske olnud, aga kui patsifist ei taha relva kanda, siis on tal õigus asendusteenistusele. See, et sa 11 kuud kellegi talla all elasid ja metsas sital käisid, ei tee sind paremaks inimeseks. Justnimelt seesama suhtumine tekitabki selle probleemi, et kaadrikaitseväelased, kellel muu elu persses on, nimetavad noori “sodiks” ja “eitedeks”, et pärast kodus hea olla oleks. Sai ju “eliidi” vastu seistud.
Miks ei ole ajateenistus naistele kohustuslik? Ma olen soolise võrdõiguse pooldaja, aga ma leian, et peavad eksisteerima ka soolised võrdkohustused. Ma olen kindel, et siis ei jaga iga kuradi suvaline tibi oma seinal Apollyon’i postitust ja ei kirjuta sinna juurde “Nii õige!”. Naised ja mehed ei saavuta kunagi absoluutset võrdsust, kuna nad pole bioloogiliselt võrdsed, aga sotsiaalse võrdsuseni võiks me ju ometigi jõuda. Üks samm oleks ehk kohustusliku ajateenistuse laiendamine naisterahvastele? Las nemad ka jooksevad kümme ringi ümber kasarmu, kuna nad köhatasid rivis. Ja mind ajab oksele, kui keegi ütleb, et naised peavad lapsi kandma, lootes, et see on mingi argument sõjaväes käimise vastu. Ei ole. See, et mul peenis on, ei tähenda et mul peaks mingid ühiskondlikud lisakohustused olema. See, et sinul emakas on, ei tähenda, et sina neist vabastatud peaksid olema. Lõpetagem seksistlik suhtumine.
Ja palun, saage ükskord aru, et “sõjaväes saab poisist mees”, on üks suurimaid valesid, mis rahvasuus levib. Ma passisin kaheksa kuud väes ja ma ei näinud mitte kellegi puhul mingit arengut, mis neist oleks rohkem mehe teinud. Kurat võtaks, mu kompaniiülem põdes sügavat Napoleoni kompleksi ja nautis inimeste alandamist. Kas selline ongi üks õige mees? Kaks kaadrikaitseväelast panevad noore ajateenija iseendale hauda kaevama ja keegi julgeb öelda, et ajateenistus on AUASI? Igas klassiruumis on pilt presidendist ja kaitseväe ülemjuhatajast ning “Aktuaalse kaamera” vaatamine on igal õhtul kohustuslik. See on patriotismi kurgust alla surumine. Asi on aust ja meheks saamisest kaugel.
Mul on parem idee. Tehkem ajateenistus vabatahtlikuks. Neid, kes minna tahavad, on selleks küll. Mu kolleeg sai sõjaväega lähemalt tuttavaks, kui ta pidi teleekraanil ajateenijat mängima. Ta sai kiirkorras teada, mida see endast kujutab, ning otsustas, et ta tahab asendusteenistust. Argpüks? Kindlasti mitte. Julge on see, kes oma tõekspidamiste eest seisab. Mitte see, kes liitub nendega, kes sõnadega konflikte lahendada ei oska.
Kas ma õppisin kaitseväes midagi? Jah. Ma oskan relva kasutada, ma oskan ennast metsas varjata ja ma tean, kuidas inimest tappa. Lisaks sellele õppisin ma, et kaitseväes ei maksa isiksus mitte sittagi. Kõik on kiilakad ja mida rohkem sa teistega ühte nägu oled, seda parem. Ma õppisin, et enne süüa ei saa, kui lubatakse. Ma õppisin, et pesta ei saa enne, kui lubatakse. Ma õppisin, et ma olen tühine sõdur. Ma õppisin, et kõige parem on olla vait. Ma ei osanud pärast kodustega normaalselt rääkida, sest ma olin harjunud, et kedagi ei huvita. Nooreaja lõpuks ei mäletanud ma oma naise nägu. Ajateenistus on auasi.
Aeg-ajalt ma meenutan oma teenistust kaitseväes ja mul on nii siiralt hea meel, et ma seda enam kogema ei pea. Need, kes tahavad – minge. Teenige aega. Need, kes ei taha – ärge minge. Ja kui keegi ütleb teile, et olete seepärast argpüksid ja et teist ei saa kunagi meest, võite neile näkku naerda ja öelda, et teil on oma ajaga midagi targemat teha, kui mingit olematut au taga ajada.
Minu pojast tegi ajateenistus mehe. Juba praeguseks, kui teenida jäänud veel pea neli kuud. Väkke läks poiss, peale SBK-d tuli koju puhkusele mees. Muidugi on tordilõigus kihiti sitta vahel, aga pead siis just seda sööma? Loomulikult on igas organisatsioonis erinevaid tüüpe ja autokraatses suletud militaarorganisatsioonis see võimendub. Mul endal on sahtlis senini alles võõrriigi reservohvitseri tunnistus ja ka selle saamiseks tehtud karutükid olid küll enamasti totakad ja kirumisväärt, aga retrospektiivis vaadatuna edasiseks eluks mõneski mõttes olulised. Aga – eks inimesed on erinevad, kogemuste omandamise lävi samuti.
Mul on kahju, et sa oma poega ise meheks kasvatada ei suutnud. Minu isa oli piisavalt pädev, et sai sõjaväkke saata mehe.
Mage, Märt-poiss, väga mage! Arvustada isana meest, keda sa üldse ei tunne. See üks rida sinu vastulauset andis mulle rohkem aimu sellest, miks sa kaitseväes hakkama ei saanud, kui terve pikk blogipostitus.
Millest sa järeldad, et ma kaitseväes hakkama ei saanud? Kiire ja vale järeldus.
Kui paljud endistest ajateenijatest hakkaksid üldse kaitsma ja kui paljud kohe ära läheksid? Ilmselt läheksid pea kõik need, kellele ajateenistus vastumeelne oli. Oleks ajateenistus vabatahtlik, oleksid paljud sellistest ilmselt hoopis teist meelt ja võtaksid ka püssi kätte. Palju on veel esto-venelasi, kes sellesama ajateenistusega hoopis vene poolele üle läheks – ja olgem ausad, idanaaber on hetkel ilmselt suurim julgeolekuoht. Olen seda kuulnud ajateenijast sõbra ja tuttava suust.
Rääkimata sellisest praktilisest küljest, on see ka moraalselt väär.
Põhiseaduse § 124 sätestab ajateenistuse korra. Seal on kirjas, et ei tohi (mööndustega muidugi) sellega rikkuda muuseas ka § 41, § 11, § 12. Mina ei ole seadusega tuttav, aga ütleksin, et ajateenistus räägib küll kasvõi pisut nendele paragrahvidele vastu. See on muidugi vaieldav, aga ma võin veel pikalt kirjutada, miks ajateenistus eriti just usuvabadust piirab.
No ma ei tea. Õige Eestlane tahaks ikka olemas olla Eesti jaoks. Ma rohkem kaldun arvama, et su isa ei kasvatanud sinust meest vaid ühe ära hellitatud ja kõike saava poisikluti, kes on nii kindel enda arvamuses ja need kes julgevad midagi muud arvata on lollid.
Mul käis ka vanem vend sõjaväes, ta tuli tagasi mehena, hoidis isegi rohkem korda, oli VIISAKAM, austust oli kohe kindlasti rohkem teiste vastu. Ja kindlasti ta ei vingunud selle kõige üle mis seal oli, ütles et oli raske kuid kindlasti mitte nii raske et sellest tuleb maailmaga jagada. Ja mu isa pole ka halba tööd teinud, ta on ise seersant ja üsnagi karm niiet suure osa oli mu isa ära teinud.
Kui sa siin ka räägid näiteks, et miks naised ei võiks sõjaväes käia. kas sinu jaoks oleks loomulik näha linna peal täielikult üles pumbatud naisi? Üsna jube ju?!? Aga kui tuleb linnapeal vastu makaronikätega pikk ja kõver mees? See ka üsna hull ju?!? Igatahes ma tahaks sulle lihtsalt öelda, et naisi ja mehi ei saa kuidagi ühte patta panna ja arvatavasti jäi sulle see kaheksa kuud väheseks. Kui oleksid kauem olnud siis vb oleks isegi mõistus pähe tulnud..
Kuidagi jube lihtne on lajatada mulle, et olen ära hellitatud ja kõike saav poisiklutt. Põhimõtteliselt oled sa nagu Apollyon. Need kes ei käi ja kellele ei meeldi on ära hellitatud. Ja MINA julgen muud arvata. See tähendab, et teised võivad samuti. Pigem on su probleemiks see, et julgen oma arvamust avaldada.
Mul on hea meel, et su vennast sai sõjaväes viisakas mees, kes oma raskusi maailmaga ei jaga. Vaga konservatiivne vaade mehe olemusele. (Võibolla sisse kasvatatud? Isa ikkagi ju sõjaväelane.)
Iga naine ei pea vastama sinu iluideaalile, kallis inimene. Iga mees ei pea olema lihamägi. Inimesed on erinevad. Ja olgem ausad, iga mees ei muutu sõjaväes mingiks kulturistiks. Mõni muutub, aga pärast teenistust on varsti jälle makaron. Üleüldse, öelda et “naisi ja mehi ei saa kuidagi ühte patta panna” viitab juba suuresti sellele, et sa oled täielik seksist. Naised ei tohi olla sinu arvates lihastes ja kõik mehed peavad rinnalihastega telliseid purustama.
Ma õpin neljandat aastat ülikoolis. Ma julgen oletada, et mul on mõistus peas. Aga ma kujutan juba ette et sa ütled: “Kool ei pane mõistust pähe”. Ma ei imestaks. Sul on ju ilmselgelt mõistus peas, militaar-seksist.
Kohe kindlasti ei ole minu probleemiks see, et sa üldse julged arvamust avaldada, tubli, jätka samas vaimus aga sa mõtle ikka kõigepealt läbi, mida sa rääkima hakkad. Ja kui sa juba mulle ette heitsid et ma “lajatan sulle” et sa oled ära hellitatud ja kõike saav poisiklutt siis kuidas sa üldse julged sama teha? Ütled mulle Militaar-seksist, ära tee ennatlikke järeldusi ja kohe kindlasti ei olema ma Apollyoniga sarnane, ma olen temaga nõus ainult selles militaar asjas. Kõik teised asjad on korralikult vastu karva mulle.
Lisaks, kindlasti ei mõtle ma et naised ei tohi olla lihastes ja mehed peavad rinnalihastega telliseid purustama, aga vaata, kui naistele oleks ka see kohustuslik siis oleks enamus naisi musklites, mis on mingi piirini isegi ilus aga no mehed, kes ei suuda enda välimuse eest hoolitseda, no need on küll jubedad, mitte et naised oleksid paremad, aga no kui sulle tuleb vastu nuudelmees, vaatad peale ja mõtled, et ei tea kas ta ikka on mees?! naistel on kurvid, meestel on natukenegi lihaseid, mis neid sirgena hoiab ja kellel pole kõik riided suured, sest mees on üks kont ja kusehais.
Ja kui sa siin muidugi hakkasid mu vennast rääkima, et ei jaga raskusi maailmaga, siis sa eksid, ta on inimene kes on aru saanud et elu ei olegi lihtne, sa pead andma ohverdusi et jätkata, osadest asjadest tuleb lahti lasta, ja see kõik ei ole meie isa töö, see on ammu teada tõde. Ja c’mon kas inimene peab halama koguaeg, ma ei kujuta ette kuidas sinule meeldiks, kui su kõrval on inimene, kes iga pisema asja pärast halab. Üsna jube. No kurat deal with it!!!
Ja kui sa muidugi siin lihtsalt asjasse üldse mitte puutuva asja, ülikooli, mängu tõid siis ma ütleks selle peale ka, et haridus ei näita haritust ja noh mingi su ühe, MINU ARVATES, lolli jutu pärast, ei saa ma küll su mõistuse olemasolu ära määrata
Minu kolleeg on ilmselt sinu standardite järgi “nuudelmees”. Ta on väga hea näitleja. Füüsiline vorm ei määra, mida sa ühiskonnale pakkuda võid. Kas nimi Stephen Hawking ütleb sulle midagi? On ta mees? Nagu ma enne ütlesin: Sinu ideaalid ei olekõigi ideaalid.
Ka mina tean, et elu on täis ohverdusi ja raskusi. Olin nelja aastane kui ma oma kassi tee äärest surnuna leidsin. Siis sain aru, et vahest on elu sitt. Ja mis puudutab mure jagamist, siis ma ei mõelnudki seda, et ma hakkan suure suuga kõigile oma sitta saatust kurtma. Aga kui sõber tuleb murega minu juurde, siis kuulan ta ära. Ma ei taha väita, et su vend seda ei tee. Ma tahan öelda, et vahel on parem oma muret jagada. Ka mehed võivad nutta.
“…MINU ARVATES, lolli jutu pärast, ei saa ma küll su mõistuse olemasolu ära määrata”
ja
“Kui oleksid kauem olnud siis vb oleks isegi mõistus pähe tulnud..”
Täielik konflikt iseendaga. Armas.
Päriselt räägid?
Või sinu ajateenistus sõi need su viimased neuronid ära?
Kas oleks võimalik natuke sisukamalt kommenteerida? Tänan!
“Julge on see, kes oma tõekspidamiste eest seisab. Mitte see, kes liitub nendega, kes sõnadega konflikte lahendada ei oska.”
Kas sinu meelest on osanud meie idanaaber sõnadega konflikte lahendada? Eestil on vaja kaitseväge ning reservi
Ei. Idanaaber ei oska sõnadega konflikte lahendada. See on ka nende probleem. See on maailma probleem.
Ja see ei välista et kaitsevägi ja reserv võiksid koosneda vabatahtlikest.
Ma küll eriti ei usuks, et vabatahtlik ajateenistus ennast õigustaks. Kas sa arvad, et leiduks neid vabatahtlikke kuigipalju? Alles lugesin su enda sulest blogipostitust, kuidas me kasvatame põlvkonna ennast täis tõpraid. Tänapäeva noored teavad ja nõuavad ainult oma õigusi, aga kohustustest eriti ei hooli (ok – üldistus, on siiski erandeid).
Neid oleks piisavalt. Olen päris kindel.
Hoolimata meie Eesti ajateenistuse vigadest, nagu liigne passimisaeg, sitakottidest ülemused ja osalt kummaline seltskond (sinu kirjeldatu on ikka päris värvikas), kes sinna koguneb – viimasel ajal on paljud nendest kirjutanud, usun, et üldiselt peaks AT kohustuslik olema. Ma küll nii kindel ei oleks, et vabatahtlikult piisav reserv tekiks. Näiteks praeguse seisuga on minu sõjaväkke minek kindel, kui aeg käes, samas ei saaks ma endale garanteerida, et ma selle asja ka täiesti vabatahtlikult viitsiks ette võtta.
Natuke absurd tundub siiski väide, et sõjavägi on koht inimestele, kes elus konflikte oskavad ainult tukiga lahendada või et seal õpetatakse ainult inimest tapma – väga levinud seisukohad kusjuures. Meil on kaitsevägi, mitte armee, seega on põhiline eesmärk mitte rünnata ja tappa, vaid ise rünnaku korral ellu jääda. See on põhiline. Lisaks tundub ülimalt ülekohtune sõimata ajateenistuse enda soovil läbinuid valimatult lamedalaubalisteks troppideks sõimata.
Ainuke põhjus, miks meil kohustuslik AT eksisteerib, on teatavasti idanaaber. See et idanaaber oskab konflikte lahendada (ja tekitada) ainult jõuga, on täpselt sama palju Eesti probleem kui Venemaa enda oma. Nt kui sa elad korteris ja su naaber on tont, kes ei mõista magada ja iga nädalavahetus hommikul kell 7 lärmates remonti hakkab tegema, on see sinu probkeem täpselt sama palju kui tema oma.
Naiste ja kohustusliku ajateenistuse kohta käiva lõigu kohta ütleks küll, et ma VÄGA loodan, et sa meelega keerasid seal sõnastuse ja kõige muuga vindi üle.
Et inimestele silma hakkaks vms, ega ma su pea sisse ei näe. Sest jah, seda lugedes oli esimene emotsioon “käi perse”. Siiani kõige haigem vaatenurk, mida ma soolise võrdõiguslikkuse kohta olen lugenud, eriti oma agressiivsuse tõttu – samas absoluutselt mitte et mul oleks midagi tüdrukute vastu, kes võtavad vaevaks ajateenistuse läbida, väga respektiväärt otsus. Aga see sinu mõtteavaldus tõi kujutlusse tüübi, kelle käest naine esitades palve “see moosipurk on hirmus kõvasti kinni, kas saaksid palun kaane lahti keerata” saaks vastuse “see et mul riist on ei sea mulle mingeid lisakohustusi”. Arvestades, et sinu mõtteavaldus oli väga musta huumori võtmes, võiks tegelik ideaallahendus olla see, et naise füsioloogiliste eelduste ja mehe vaba tahte puudumisel jääb purk avamata.
…C’mon.
Su moosipurgianaloogia teeks minust seksisti. Ma ei ole seksist. Ma lihtsalt ei saa aru, miks ajateenistus ei ole naistele kohustuslik.
Kõik kes Apollyoni vaadetega ei nõustu on nõrgad, naiselikud ja memmekad. Kõik, kes sinu vaadetega ei nõustu, on seksistid, rassistid, homofoobid(jne… sotside basic solvangute rida jätkub) Pada sõimab katelt.
Aga sinu seisukoht? Sinu lahendus? Mida sa öelda tahad?
Laias laastus olen nõus (ise pole sõjaväes käinud, sest tol hetkel ei olnud see mulle seaduse järgi kohustuslik). Vahipataljonis käinud sõbrad-tuttavad on mulle teenistuse mõttekuse/mõttetuse osas rääkinud umbes sama, mida sina. Ma arvan, et vabatahtlikest koosnev tegutsemissooviga (motiveeritud) seltskond on riigikaitse seisukohast tunduvalt efektiivsem kui selleks sunnitud kahuriliha – mis iganes neid parajasti motiveerib. Sellesama riigi seisukohast on muidugi insta-probleem, et inimesed ei taha surra, vaid tahavad elada, mis tähendab seda, et paljud ei taha oma elu ohverdada riigi kaitseks (idanaabri vastu oleks see ilma välise toeta küll suht suicide mission). Ja ei taha ka ise tappa. Inimlikult tegelikult igati arusaadav. See on nüüd see osa, kus ma sinuga nõus ei ole – sain su jutust aru nii, et justkui oleks vabatahtlikkuse aluseks patsifism kui mingi ideoloogia (ehk mõnel pisikesel osal inimestest ongi), tegelikult on lihtsalt ellujäämisinstinkt.
väga õige et kaitsevägi ei tee poisist meest. olen ise hetkel ajateenija 11 kuu kutse, varsti saab läbi ja veits isegi ootan. aga see elu mis siin on tuleb lihtsalt endale ise huvitavaks teha. pole mõtet viriseda ja vinguda iga asja peale mis teha kästakse, teed ära ja kõik, ilma asjata üldjuhul ei tehta midagi. inimesi on erinevaid ja väeosades kord ja tavad ka erinevad. õpid erinevaid inimesi tundma ja näed isiksusi ka väljaspool oma sõprusringkonda. ma ei väida et kõik peaks ära käima kaitseväes ja hakkama sõjaajal riiki kaitsma sest nagunii enamus paneks jooksu siit, sellele pole mõtet lootma jääda. ise olen suht vastu sellele kõigele aga “poisikesed” peaks hakkama suutma igasugu kaitseväe debiilsust vastu võtma ja kohustustest asju tegema. raisatud aeg on see tsiviilelust tõesti aga ka sellest tuleks kõike võtta et endal kergem oleks. see et ajateenistus on 11 kuud ja et saab ka kiiremini läbi teha, pole mõtet, koormus läheks liiga suureks ja kv ei händliks ära seda, pluss erinevad 11 ja 8 kuu kutsed jäävad praegu katma üksteisest vägagi loogilises järjekorras. see mis kaitseväes tehakse üldiselt ja see ajaline piirang kehtestab igatpidi distsipliini, sellest ei pruugi lihtsalt otseselt aru saada. tuleb olla ise piisavalt mees ja see vastu võtta ja ära seedida. arvan et see võiks olla siiski kohustuslik meestele kes on võimelised sellest osa võtma(mitte need kes on füüsiliselt vigastatud v vaimselt nii haiged et tõesti ei tasu kaitseväkke lasta) aga et kaitseväes käimine võiks olla kuidagi kõrvale jäetav inimestele kelle elu on juba enne seda heal järjel ja kelle edukuse see väes olemine ära rikuks. mul oleks veel palju rääkida aga siitmaalt lõpetan. loodan et mind hukka ei mõisteta aga võin vastata igasugustele teemakohastele küsimustele mis teis kaitseväe mõttetust külvavad. tänan